saada kiri   |   sisukaart
 
 
 
 Trüki leht
Harrastajate Hokiliiga algaastast - aastani 2012
Harrastajate   Hokikliiga  -   HHL   on  harrastajatest   jäähokimängijaid  koondav  mittetulundusühing,  kuhu kuuluvad mängijad  olenemata vanusest ja mänguoskustest, kuid kes samal ajal ei mängi Eesti või mõne muu riigi noorte ega täiskasvanute  meistrivõistlustel. Liiga  eesmärk seisneb hoki järjepidavuse kindlustamises ja eritasemeliste võistluste korraldamises. Lisaks veel regulaarsete treeningute ja võistluste abil iga hokihuvilise  tervise tugevndamine, mis tagaks nende pikaealisuse ja kõrge töövõime.

Liiga   loomise  ideele  tuli  rida  jäähokiaktivisti  eesotsas  Nikolai  Lopassovi,  Ants  Jürmani ja Jüri Norbak – Nurbachiga. MTÜ Harrastajate Hokiliiga asutamislepingule 30. jaanuaril 2000 aastal kirjutasid alla Nikolai  Lopassov,  Ants Jürman,  Jüri Norbak-Nurmbah,  Meelis Karu,  Rauno Parras,  Sergei Urusov,  Valle Vilimäe, Andres Kaljuste, Allan Pihlak, Peep Koitlepp ja Toivo Viinapuu. Esialgselt  kanti  juhatuse  liikmeteks  Ants  Jürman  ja  Toivo Viinapuu, ja Vabariigi  Valitsuse  korraldusega  25. juuli 2000 nr. 624-k MTÜ Harrastajate Hokiliiga kanti ka tulumaksusoodustusega mittetulundudühingute ja sihtasutuste nimekirja. Kuid koheselt selgus, et juhatuse liikmeks nimetatud Jürman ja Viinapuu olid  seda teinud enamike asutajate seljataga, siis esitatud kaebuse põhjal 30.08.2000 Tallinna Linnakohtu kohtunikuabi Inge Ruus  kinnitas  uue  juhatuse  koosseisus: Nikolai  Lopassov, Jüri  Norbak-Nurmbah,  Rauno  Parras  ja Meelis Karu. Senised juhatuse liikmed Toivo Viinapuu ja Ants Jürman arvati juhatusest välja.

HHL moodustamine ajastati õigeaegselt, sest kuni aastani  2000  oli see  praktiliselt võimatu, sest kuni selleajani harrastushokimängijatele vaba jää aega olnud. Talispodi huvilistele  olid olemas nii Talleksi lahtine tehisjääga välisväljak ja Tallinna linna jäähall, kuid kus peaaegu kõik  treeningtunnid olid saja protsendiliselt üüritud kohaliku spordikooli iluuisutamise- ja jäähoki  rühmadele. See tähendas seda, et  lihtsalt  harrastajatel puudus absoluutselt igasugune võimalus jäähokiga tegelemiseks, sest vabu treeningtunde lihtsale ei jätkunud. Ent  2000 aasta  sügis  rõõmustas  hokisõpru  sellega, et Tallinnas Suur-Sõjamäe teel avati Jeti jäähall ja seda koguni 3 jääväljakuga, milledest kaks olid mõeldud spetsiaalselt hokimänguks. Ja kui kaks aastat hiljem  sai samaga hakkama  Premia  jäähall  –  oli  pealinnas  jääprobleem  päevapealt lahendatud. Nüüd jätkus jääd nii jäähokimängijatele,  iluuisutajatele,  curlingu  libistajatele  ning  ka  tavalistele  uisutamise huvilistele. Tule ainult jäähalli ja uisuta niipalju kui süda lustib.

Esimestele Harrastajate Hokiliiga meistrivõistlustele registreerus  seitse  meeskonda, neist  Tallinnast kuus ja üks Kehrast.. Järgmisel  2001  aastal  jäi  osavõtjate  arv  samaks, vaid  pealinna  Waitersi meeskonda asendas Eestimaa  külmapealinnast Jõgevalt -   SK Pedja. Põhiliselt sama meeskondade arvuga viidi võistlusi läbi  veel  kahel  järgmisel aastal ning  võistlused toimusid  Eesti  Harrastajate  Hokiliiga  nime  all. Murrang saabus 2003. a sügisel, kui 2004 aasta  meistrivõistlusteks registreeriti üllatuslikult juba topeltarv koguni  15 meeskonda ! Nüüd,  kus topeltarv  meeskondi  tuli  terad  sõklatest  eraldada, mis  tähendas seda, et võistlusi hakati korraldama mängutasemelt see tähendas otseselt jäähokimängu oskuste poolest kahes erinevas  grupis. I grupp moodustus meeskondadest, kus mängijad, kes oskuste poolest  varem juba aastaid jäähokiga Sinapeal olnud, kuid kellede oskused põhiliselt vanuse poolest ei anna enam võimalusi Eesti meistritiitlile mängimisel kuid tahtmine armastatud spordialaga tegeleda jätkuvalt on. Teise mängutasemelt tunduvalt nõrgemasse gruppi loositi aga meeskonnad, kus  mängijad  olid hakanud  ajama oma  esimisi vagusi jäähokipõllul. Nüüd, kus HHL meeskondade ja võistluste arv tunduvalt suurenenud oli vaja ka liiga  professionaalsemat juhtimist ning nüüd  kaasati  siia  ka Eesti  Jäähokiföderatsiooni  pikaajaliste kogemustega  endine  peasekretär, hiljuti sealt vanaduspensionile  saadetud Jaan Ahi ja seda Harrastajate Hokiliiga peasekretäri rolli.

Järgmiseks 2005. aastaks oli Harrastajate Hokliiga populaarsus  sedavõrd  kasvanud, et meeskonnad tuli loosida mängutugevuselt  juba kolme erinevasse gruppi. Tõusu tendents jätkus kuni aastani 2010. Kasvas see kahe tosinani, kus mõnel hooajal mängiti oma 200 ametliku võistlus mängu.Vahepealne masu tegi ka siin  oma töö ning viimastel aastatel on jäänud osavõtvate meeskondade koguarv püsima kahekümne piirimaile.

Kui   H H L-i  algaastatel  lülitusid  Tallinna   H H L -i  liigaga   mõned   Eestimaa     teiste   keskuste  meeskonnad, siis  lõpuks  saadi aru, et  miks  mitte  kohapeal oma   HHL  mitte  moodustada  ja nii tekkisidki ka Virumaa,  Narva  ja Tartu linna  Harrastajate  liigad. Neist  suurim  on  Virumaa  Harrastajate  Hokiliiga, kus mängivad Sillamäe, Kohtla-Järve, Narva, Rakvere ja Uudeküla meeskonnad.

2007 aastal seoses Harrastajate Hokiliiga ühe asutajaliikme Nikolai Lopassovi Ameerika Uhendriiki elamaasumisega uuenes ka senine juhatuse koosseis. Sinna  valiti  juhatuse  esimeheks (presidendi auastmes) Tõnu Tuulas,  liikmeteks:  Andres Koger,  Aivar Saidla,  Jaan Väinsalu  ja  Jüri Norbak.  Auliikmeks  Nikolai Lopassov. Peasekretäriks kinnitati Jaan Ahi.

Küsimusele,  mis  on  viimastel  aastatel  kogu  vabariigis  põhjustanud  harrastajate  hokimängijate massilise kasvu ( nagu me teame kahaneb  Eesti  Jäähokiliidu  võistlustel mängivate võistkondade arv  kohati lausa  miinimuumini või kaob üldse) on vastuseks Harrastajate Hokiliiga juhtide  tahe organiseerida kõikidele hokihuvilistele (kooliõpilastest pensionärideni, endiste spordi-, praeguste äri,- töö ja isegi muidumeestele) nii treeninguid, kui ka eritasemega võistlusi ja seda kogu hooaja vältel. Ja samuti ka jäähallides vaba jääaja olek.

HHL-i  võib nimetada tõeliseks  tervisekeskuseks,  sest  kus  veel tavalised spordihuvilised saavad harjutada ja võistelda aastaringselt (septembrist – juunini) ja seda kõike 2-3  korda nädalas.  Ja  mitte  väikest rolli ei mängi võistluste igati  tasemel läbiviimine. Kui liiga algaastatel treeniti ja võisteldi mängutagajärjele erilist tähelepanu pööramata, siis nüüd käib iga mäng juba võidu nimel, kus kaotada ei taha keegi. Selleks, et mängijate huvi ja ka võistluspinge säiliks, autasustatakse  kõikede gruppide esimest kolme  meeskonda karikate, mängijaid aga eri värvi medalitega. Eriauhinnad saavad iga grupi parim väravavaht,  kaitse-  ja  ründemängija ning resultatiivsem  mängija. Autasustatakse ka parimaid treenereid ja kohtunike. Kõikide kogu hooaja jooksul peetud mängude protokollid (koos) kommentaaridega on  üleval  internetis –   Harrastajate Hokiliiga koduleheküljel www.hhl.ee ) varematel aastatel oli eriline hokifanaatik Aleksandr Koltovski, kes ise oma kulu ja  kirjadega estonianhockey.netis kajastas mitte ainul HHL võistlusi ja protokolle vaid kõike Eestis toimunud ja Eesti hokimeeskondadega seotud  võistlusi. Olgu see mäng toimunud kas või Peipsi järvel või nagu 1946 aastal Jõogeval Pedja jõel  –  kõik oli fikseeritud ja kõigile  hokihuvilistele  kättesaadav. Kuna  Aleksandr on tõeline  jäähokifanaatik ja ka tõeline maksimalist, siis pärast seda kui Eesti Jäähokiliit keeldus talle andmete avaldamist, solvus ja Estonianhockey.Net mullu sügisel lõpetas oma senise aktiivse tegevuse, kuigi kodulehekülje külastajate koguarve ulatus kümnete tuhandete hokihuvilisteni. Tänaseks on minimaalselt seda lünka hakanud täitma mullu enne jõule HHL-i poolt avatud: www.hhl.ee, sest kiire informatsiooni edestamine ei ole enam muidu võimalik. Seal on lisaks mängu protokollide ja mängu kommentaaride kirjas ka nii mängude kalendrid, turniiritabelid, kui ka  mängijate resultatiivsus näitajad.       

HHL-s mängib paljusi endisi Eesti meistreid ja medali omanike, mõned  praegu juba pensioni eas olles ja huvitav on tõdeda, et ka palju teiste spordialade tegijaid. Kes ei teaks kergejõustiklasi Rein Tölpi või jalgpallureid Dzintar Klavani, Sergei Braginit, Igor Prinsi. Aastat paar tagasi oli hokiväljakul tegija jalgpalli kohtunik Margus Kotter, jalgrattur Martin Aun,  saalihokimehed Rene  Bernhard, Risto Tammeorg, Vahur Põder, viimased  siiani  rivis,  samuti  nagu olümpiasuusatajad Pavo Raudsepp ja kahevõistluses OM medali- medaliomanik Allar Levandi ja veel paljud teised. Aastaid mängis liigas Muusikute meeskond põhikoosseisus: Pearu Paulus, Kalle Tetsmann, Raul ja Robi Vaigla, Mati Vaarman, Emil Rutiku jt. Spordiajakirjanduse esindajatest  olid  jääl Tiit Lääne ja Peep Pihv. Äriringkondade tuntud esindajad Andres Koger ja Aleksei Karuzki, vandeadvokaatidest Raino Paron ja Tõnu Tuulas. Harrastajate Hokiliigat kaunistas aga Eesti kõige  kuulsama  NHL-i mängukogemustega TOOMAS EDURI Jõgeva Pedja meeskonnas kaasamängimine 2001. aasta meistrivõistlustel. Tartu Harrastajate  Hokiliigas  on juba  aastaid tuntud ja tunnustatud treeneri Märt Räli juhendava Veskioru Pullide  meeskonna koosseisus aga koguni meditsiiniprofessorid Ants Peetsalu, Andres Kullat, Joel Starkof ja doktorid Peeter Tähepõld, Margus   Ulst ja Riho Tapferi. Kohalike nii endisi, kui ka praegusi  tuntuid  hokimängijaid jagub aga mitme meeskonna jagu. HHL on omamoodi jäähokikeskus ja seda nii tulevastele Eesti  meistrivõistlustele pürgivatele noortele, kui ka sealt naasvatele, praegu veel  kuldses  keskeas mängijatele, kes on lõpetanud küll Eesti meistrite sarjas mängimise, kuid kellede vaim ja teotahe ei taha jäähokiga veel lõpparvet  teha ja on  jäänud oma armastatud spordialale truuks eeskätt tervise huvides, et olla terve, elurõõmus, aktiivne ja kasulik ka oma teises nooruseas.

HHL on omamoodi  Eesti jäähoki vahejaam, siit kas minnakse Eesti meistrisarja või sealt tullakse. Huvitav fakt oli mullu, kui mitmekordsed Eesti meistrid ja isegi endised  koondise mängijad eesotsas  vendade  Olle ja Pelle Sildretega, Cristian Adami, Veiko ja Jarmo Süvaoja, Jaanus  Sorokin, Paul Sillandi, Jussi Nieminen jt. mängisid HHL-is ja võitsid siin 1 grupis Elion / Erikcssoni nime all esikoha. Mullu sügisel aga naaseti peaaegu samas koosseisus Eesti meistrisarja, kus oldi võrdväärseks partneriks igale meeskonnale.

Siinjuures  peab mainima, et  peaagu 30% HHL-i liiga mängijate kogu koosseisust koosneb aga mängijatest, kes esmakordselt  tegid jäähokiga tutvust eluperioodil, kus eluaastaid juba veerandsajaringis. Paljud neist alustasid sõna tõsises  mõttes jäähoki ABC-st. Kujukaks näiteks on siin  pealinna  HK Volume Design, klubi, mis  NordicStarsi  nimel alustas  2005.aastal  Saaremaalt  pärit kahe noormehe Risto Alt`i ja Edvin Ollini õhutusel, noormehed kutsusid oma sõbrad ja  tuttavad  Jeti jäähalli hokimängu esmatutvusele. Laenatud uiskude ja hokikeppidega asi algaski, kusjuures  nii mõnelgi mehel tuli  esimestel  jäätreeningutel uiskudel seismisel ja sõitmisel hokipoortede tuge kasutada. Tänaseks on aga täisikka jõudnud  mehed visa treeningutga jõudnud päris tegijate hulka võites Tallinna  HHL-i meistrivõistluste 3 grupis koguni esikoha. Liiga mängudele on lisanud positiivsust,  värskust ja  meisterlikust paljude Eestis töötavate või siin õppivate teiste riikide (põhiliselt Soome) välismaalastest mängijate kaasamängimine. Olgu öeldud, et need mehed ei ole Soomes Harrastajate liigades mänginud. Ja nüüd Eestis, paljud vaatamata  juba oma vanusele on Eesti Harrastajate Hokiliigas tõsised tegijad. Nii on   Elioni  Spordiklubis nendeks kaksikvennad Tero ja Janne Tenhonenid, HK Purikates Niklas Mullo ja mitmed  teised. Ja  neid  mängumehi on  rohkem, kui kahel  käel sõrmi. Enamuse moodustavad küll  soomlased, kuid üksikuid  mängumehi on nii Rootsist ja isegi Kanadast, Lätist ja Venemaalt. Jagub ka  neid  eestlasi, kes  Soomes  sündinud ( Rauno  Essaul ) endiste  Eesti  Spordi  töötajate Irja ja Rein Essauli nüüd Tallinna Merekoolis õppiv poeg või noorena Saaremaalt Soome läinud (Marko  Kumm) ja seal korraliku jäähoki rohkem kui keskhariduse saanud. Noorte ja juunioride eas mänginud Soome  SM liigas. Liiga meisterlikuse tõusus tuleb tänada  professionaalseid  treenereid, kelledest enamik oma põhitöö kõrval on abikäe ulatanud ka tava harrastajatele. Osa klubisid juba aastaid treenib  kogenud ja  tunnustust leidnud treenerite: Aleksei Smirnin, Olle Sildre,  Dmitri  Kisselevitsi, Gennadi  Korobovi, Juri Tsepilovi, Marek Sorokini, Märt Räli, Aleksandr Romantsovi, Tõnu Eaposti, Kaido Poomi jt. juhendamisel.

Kuna  hooajal  liigas peetud mängude arv ulatub  ligemale  kahesajale, siis  eriti suur osakaal on siin  kohtunike  tegevusel. Õnneks  tuleb öelda, et  tegevust  jätkub siin igas vanuses vilemeestele  -  noortest veteranideni. Vanematest  kohtunikest  on  innukamad  Enno  Eerme, Vjatseslav  Baranov, Viktor  Goliusov, Igor Tsernõsov, Igor Hromov. Noorematest Oleg Fandjusin, Andrei Lukin ja Märt Eerme, viimane läbis 2011 aasta suvel Vierumäel  IIHF-i poolt läbiviidud kohtunike rahvusvahelise  koolituse  seminari,  mille  põhjal noormehele omistati rahvusvahelise kohtuniku nimetus.

Üle kümne aasta tegutsev Harrastajate Hokiliiga on kõik need aastad tegutsenud ilma igasuguse riikliku toetuseta. Kõik kulud, olgu need treeningute või võistluste tasemel maksavad osalevad  mängijad ise oma taskust kinni. Kuna kõik on tõelised  spordimehed – öelnud ei nii tubakale, kui ka alkoholile, siis naljatades öeldakse, et kõik see toimub alkoholi ja tubaka arvelt.

Kui vabariigi jäähokit juhtiv Eesti Jäähokiliit on oma suutmatusega põhjustanud Eesti jäähoki nii massilise, kui ka meisterlikkuse osas  taandarengu, siis praktiliselt ühiskondlikus korras tegutsev HHL ja seda nii Tartus,  Ida-Virumaal, Jõgeval, Tallinnas ja  Narvas on oma aktiivse tegutsemisega süstinud hokipisiku rohkem kui kolmveerand tuhandele harrastus hokimängijale ja siit tuleb iga mängukaliibriga hokimängijaid ja seda põhiliselt tervisesportlaste sekka, kuid ka üksikud tippmängijad pole välistatud..

Rõõm on tõdeda, et  Harrastajate  Hokiliiga meisterlikkus on tõusnud sellisele tasemele, et siit mõned aastad tagasi  SK Tiigrite koosseisus mänginud Mihkel Võrang ja  mullu  HHL-i  karika  võitnud Tornaado  meeskonna  koosseisus Ilja Urusev mängivad  2012.a  IIHF-i  jäähoki  MM  2. divisjoni A-grupi turniirl Islandis  -  Eesti koondise koosseisus ja edukalt.

Kuna 2010 aastal Harrastajate Hokiliiga tähistas oma esimest minijuubelit – 10 aastapäeva, siis selle aasta kohta on eriti põhjalik ülevaade HHL- i kõikidest ülevabariigi toimunud võistlustest. Senist veelgi suuremat ja massilisemat  Harrastajate Hokiliiga levikut vabariigis takistab liiga vähene jäähallide olemasolu ja ettearvamatu ilmastik.