Harrastajate Hokiliiga algaastast – aastani 2012
Harrastajate Hokikliiga – HHL on harrastajatest jäähokimängijaid koondav mittetulundusühing, kuhu kuuluvad mängijad olenemata vanusest ja mänguoskustest, kuid kes samal ajal ei mängi Eesti või mõne muu riigi noorte ega täiskasvanute meistrivõistlustel. Liiga eesmärk seisneb hoki järjepidavuse kindlustamises ja eritasemeliste võistluste korraldamises. Lisaks veel regulaarsete treeningute ja võistluste abil iga hokihuvilise tervise tugevdamine, mis tagaks nende pikaealisuse ja kõrge töövõime.
Liiga loomise ideele tuli rida jäähokiaktivisti eesotsas Nikolai Lopassovi, Ants Jürmani ja Jüri Norbak – Nurbachiga. MTÜ Harrastajate Hokiliiga asutamislepingule 30. jaanuaril 2000 aastal kirjutasid alla Nikolai Lopassov, Ants Jürman, Jüri Norbak-Nurmbah, Meelis Karu, Rauno Parras, Sergei Urusov, Valle Vilimäe, Andres Kaljuste, Allan Pihlak, Peep Koitlepp ja Toivo Viinapuu. Esialgselt kanti juhatuse liikmeteks Ants Jürman ja Toivo Viinapuu, ja Vabariigi Valitsuse korraldusega 25. juuli 2000 nr. 624-k MTÜ Harrastajate Hokiliiga kanti ka tulumaksusoodustusega mittetulundudühingute ja sihtasutuste nimekirja. Kuid koheselt selgus, et juhatuse liikmeks nimetatud Jürman ja Viinapuu olid seda teinud enamike asutajate seljataga, siis esitatud kaebuse põhjal 30.08.2000 Tallinna Linnakohtu kohtunikuabi Inge Ruus kinnitas uue juhatuse koosseisus: Nikolai Lopassov, Jüri Norbak-Nurmbah, Rauno Parras ja Meelis Karu. Senised juhatuse liikmed Toivo Viinapuu ja Ants Jürman arvati juhatusest välja.
HHL moodustamine ajastati õigeaegselt, sest kuni aastani 2000 oli see praktiliselt võimatu, sest kuni selleajani harrastushokimängijatele vaba jää aega olnud. Talispodi huvilistele olid olemas nii Talleksi lahtine tehisjääga välisväljak ja Tallinna linna jäähall, kuid kus peaaegu kõik treeningtunnid olid saja protsendiliselt üüritud kohaliku spordikooli iluuisutamise- ja jäähoki rühmadele. See tähendas seda, et lihtsalt harrastajatel puudus absoluutselt igasugune võimalus jäähokiga tegelemiseks, sest vabu treeningtunde lihtsale ei jätkunud. Ent 2000 aasta sügis rõõmustas hokisõpru sellega, et Tallinnas Suur-Sõjamäe teel avati Jeti jäähall ja seda koguni 3 jääväljakuga, milledest kaks olid mõeldud spetsiaalselt hokimänguks. Ja kui kaks aastat hiljem sai samaga hakkama Premia jäähall – oli pealinnas jääprobleem päevapealt lahendatud. Nüüd jätkus jääd nii jäähokimängijatele, iluuisutajatele, curlingu libistajatele ning ka tavalistele uisutamise huvilistele. Tule ainult jäähalli ja uisuta niipalju kui süda lustib.
Esimestele Harrastajate Hokiliiga meistrivõistlustele registreerus seitse meeskonda, neist Tallinnast kuus ja üks Kehrast.. Järgmisel 2001 aastal jäi osavõtjate arv samaks, vaid pealinna Waitersi meeskonda asendas Eestimaa külmapealinnast Jõgevalt – SK Pedja. Põhiliselt sama meeskondade arvuga viidi võistlusi läbi veel kahel järgmisel aastal ning võistlused toimusid Eesti Harrastajate Hokiliiga nime all. Murrang saabus 2003. a sügisel, kui 2004 aasta meistrivõistlusteks registreeriti üllatuslikult juba topeltarv koguni 15 meeskonda ! Nüüd, kus topeltarv meeskondi tuli terad sõklatest eraldada, mis tähendas seda, et võistlusi hakati korraldama mängutasemelt see tähendas otseselt jäähokimängu oskuste poolest kahes erinevas grupis. I grupp moodustus meeskondadest, kus mängijad, kes oskuste poolest varem juba aastaid jäähokiga Sinapeal olnud, kuid kellede oskused põhiliselt vanuse poolest ei anna enam võimalusi Eesti meistritiitlile mängimisel kuid tahtmine armastatud spordialaga tegeleda jätkuvalt on. Teise mängutasemelt tunduvalt nõrgemasse gruppi loositi aga meeskonnad, kus mängijad olid hakanud ajama oma esimisi vagusi jäähokipõllul. Nüüd, kus HHL meeskondade ja võistluste arv tunduvalt suurenenud oli vaja ka liiga professionaalsemat juhtimist ning nüüd kaasati siia ka Eesti Jäähokiföderatsiooni pikaajaliste kogemustega endine peasekretär, hiljuti sealt vanaduspensionile saadetud Jaan Ahi ja seda Harrastajate Hokiliiga peasekretäri rolli.
Järgmiseks 2005. aastaks oli Harrastajate Hokliiga populaarsus sedavõrd kasvanud, et meeskonnad tuli loosida mängutugevuselt juba kolme erinevasse gruppi. Tõusu tendents jätkus kuni aastani 2010. Kasvas see kahe tosinani, kus mõnel hooajal mängiti oma 200 ametliku võistlus mängu.Vahepealne masu tegi ka siin oma töö ning viimastel aastatel on jäänud osavõtvate meeskondade koguarv püsima kahekümne piirimaile.
Kui H H L-i algaastatel lülitusid Tallinna H H L -i liigaga mõned Eestimaa teiste keskuste meeskonnad, siis lõpuks saadi aru, et miks mitte kohapeal oma HHL mitte moodustada ja nii tekkisidki ka Virumaa, Narva ja Tartu linna Harrastajate liigad. Neist suurim on Virumaa Harrastajate Hokiliiga, kus mängivad Sillamäe, Kohtla-Järve, Narva, Rakvere ja Uudeküla meeskonnad.
2007 aastal seoses Harrastajate Hokiliiga ühe asutajaliikme Nikolai Lopassovi Ameerika Uhendriiki elamaasumisega uuenes ka senine juhatuse koosseis. Sinna valiti juhatuse esimeheks (presidendi auastmes) Tõnu Tuulas, liikmeteks: Andres Koger, Aivar Saidla, Jaan Väinsalu ja Jüri Norbak. Auliikmeks Nikolai Lopassov. Peasekretäriks kinnitati Jaan Ahi.
Küsimusele, mis on viimastel aastatel kogu vabariigis põhjustanud harrastajate hokimängijate massilise kasvu ( nagu me teame kahaneb Eesti Jäähokiliidu võistlustel mängivate võistkondade arv kohati lausa miinimuumini või kaob üldse) on vastuseks Harrastajate Hokiliiga juhtide tahe organiseerida kõikidele hokihuvilistele (kooliõpilastest pensionärideni, endiste spordi-, praeguste äri,- töö ja isegi muidumeestele) nii treeninguid, kui ka eritasemega võistlusi ja seda kogu hooaja vältel. Ja samuti ka jäähallides vaba jääaja olek.
HHL-i võib nimetada tõeliseks tervisekeskuseks, sest kus veel tavalised spordihuvilised saavad harjutada ja võistelda aastaringselt (septembrist – juunini) ja seda kõike 2-3 korda nädalas. Ja mitte väikest rolli ei mängi võistluste igati tasemel läbiviimine. Kui liiga algaastatel treeniti ja võisteldi mängutagajärjele erilist tähelepanu pööramata, siis nüüd käib iga mäng juba võidu nimel, kus kaotada ei taha keegi. Selleks, et mängijate huvi ja ka võistluspinge säiliks, autasustatakse kõikede gruppide esimest kolme meeskonda karikate, mängijaid aga eri värvi medalitega. Eriauhinnad saavad iga grupi parim väravavaht, kaitse- ja ründemängija ning resultatiivsem mängija. Autasustatakse ka parimaid treenereid ja kohtunike. Kõikide kogu hooaja jooksul peetud mängude protokollid (koos) kommentaaridega on üleval internetis – Harrastajate Hokiliiga koduleheküljel www.hhl.ee ) varematel aastatel oli eriline hokifanaatik Aleksandr Koltovski, kes ise oma kulu ja kirjadega estonianhockey.netis kajastas mitte ainul HHL võistlusi ja protokolle vaid kõike Eestis toimunud ja Eesti hokimeeskondadega seotud võistlusi. Olgu see mäng toimunud kas või Peipsi järvel või nagu 1946 aastal Jõogeval Pedja jõel – kõik oli fikseeritud ja kõigile hokihuvilistele kättesaadav. Kuna Aleksandr on tõeline jäähokifanaatik ja ka tõeline maksimalist, siis pärast seda kui Eesti Jäähokiliit keeldus talle andmete avaldamist, solvus ja Estonianhockey.Net mullu sügisel lõpetas oma senise aktiivse tegevuse, kuigi kodulehekülje külastajate koguarve ulatus kümnete tuhandete hokihuvilisteni. Tänaseks on minimaalselt seda lünka hakanud täitma mullu enne jõule HHL-i poolt avatud: www.hhl.ee, sest kiire informatsiooni edestamine ei ole enam muidu võimalik. Seal on lisaks mängu protokollide ja mängu kommentaaride kirjas ka nii mängude kalendrid, turniiritabelid, kui ka mängijate resultatiivsus näitajad.
HHL-s mängib paljusi endisi Eesti meistreid ja medali omanike, mõned praegu juba pensioni eas olles ja huvitav on tõdeda, et ka palju teiste spordialade tegijaid. Kes ei teaks kergejõustiklasi Rein Tölpi või jalgpallureid Dzintar Klavani, Sergei Braginit, Igor Prinsi. Aastat paar tagasi oli hokiväljakul tegija jalgpalli kohtunik Margus Kotter, jalgrattur Martin Aun, saalihokimehed Rene Bernhard, Risto Tammeorg, Vahur Põder, viimased siiani rivis, samuti nagu olümpiasuusatajad Pavo Raudsepp ja kahevõistluses OM medali- medaliomanik Allar Levandi ja veel paljud teised. Aastaid mängis liigas Muusikute meeskond põhikoosseisus: Pearu Paulus, Kalle Tetsmann, Raul ja Robi Vaigla, Mati Vaarman, Emil Rutiku jt. Spordiajakirjanduse esindajatest olid jääl Tiit Lääne ja Peep Pihv. Äriringkondade tuntud esindajad Andres Koger ja Aleksei Karuzki, vandeadvokaatidest Raino Paron ja Tõnu Tuulas. Harrastajate Hokiliigat kaunistas aga Eesti kõige kuulsama NHL-i mängukogemustega TOOMAS EDURI Jõgeva Pedja meeskonnas kaasamängimine 2001. aasta meistrivõistlustel. Tartu Harrastajate Hokiliigas on juba aastaid tuntud ja tunnustatud treeneri Märt Räli juhendava Veskioru Pullide meeskonna koosseisus aga koguni meditsiiniprofessorid Ants Peetsalu, Andres Kullat, Joel Starkof ja doktorid Peeter Tähepõld, Margus Ulst ja Riho Tapferi. Kohalike nii endisi, kui ka praegusi tuntuid hokimängijaid jagub aga mitme meeskonna jagu. HHL on omamoodi jäähokikeskus ja seda nii tulevastele Eesti meistrivõistlustele pürgivatele noortele, kui ka sealt naasvatele, praegu veel kuldses keskeas mängijatele, kes on lõpetanud küll Eesti meistrite sarjas mängimise, kuid kellede vaim ja teotahe ei taha jäähokiga veel lõpparvet teha ja on jäänud oma armastatud spordialale truuks eeskätt tervise huvides, et olla terve, elurõõmus, aktiivne ja kasulik ka oma teises nooruseas.
HHL on omamoodi Eesti jäähoki vahejaam, siit kas minnakse Eesti meistrisarja või sealt tullakse. Huvitav fakt oli mullu, kui mitmekordsed Eesti meistrid ja isegi endised koondise mängijad eesotsas vendade Olle ja Pelle Sildretega, Cristian Adami, Veiko ja Jarmo Süvaoja, Jaanus Sorokin, Paul Sillandi, Jussi Nieminen jt. mängisid HHL-is ja võitsid siin 1 grupis Elion / Erikcssoni nime all esikoha. Mullu sügisel aga naaseti peaaegu samas koosseisus Eesti meistrisarja, kus oldi võrdväärseks partneriks igale meeskonnale.
Siinjuures peab mainima, et peaagu 30% HHL-i liiga mängijate kogu koosseisust koosneb aga mängijatest, kes esmakordselt tegid jäähokiga tutvust eluperioodil, kus eluaastaid juba veerandsajaringis. Paljud neist alustasid sõna tõsises mõttes jäähoki ABC-st. Kujukaks näiteks on siin pealinna HK Volume Design, klubi, mis NordicStarsi nimel alustas 2005.aastal Saaremaalt pärit kahe noormehe Risto Alt`i ja Edvin Ollini õhutusel, noormehed kutsusid oma sõbrad ja tuttavad Jeti jäähalli hokimängu esmatutvusele. Laenatud uiskude ja hokikeppidega asi algaski, kusjuures nii mõnelgi mehel tuli esimestel jäätreeningutel uiskudel seismisel ja sõitmisel hokipoortede tuge kasutada. Tänaseks on aga täisikka jõudnud mehed visa treeningutga jõudnud päris tegijate hulka võites Tallinna HHL-i meistrivõistluste 3 grupis koguni esikoha. Liiga mängudele on lisanud positiivsust, värskust ja meisterlikust paljude Eestis töötavate või siin õppivate teiste riikide (põhiliselt Soome) välismaalastest mängijate kaasamängimine. Olgu öeldud, et need mehed ei ole Soomes Harrastajate liigades mänginud. Ja nüüd Eestis, paljud vaatamata juba oma vanusele on Eesti Harrastajate Hokiliigas tõsised tegijad. Nii on Elioni Spordiklubis nendeks kaksikvennad Tero ja Janne Tenhonenid, HK Purikates Niklas Mullo ja mitmed teised. Ja neid mängumehi on rohkem, kui kahel käel sõrmi. Enamuse moodustavad küll soomlased, kuid üksikuid mängumehi on nii Rootsist ja isegi Kanadast, Lätist ja Venemaalt. Jagub ka neid eestlasi, kes Soomes sündinud ( Rauno Essaul ) endiste Eesti Spordi töötajate Irja ja Rein Essauli nüüd Tallinna Merekoolis õppiv poeg või noorena Saaremaalt Soome läinud (Marko Kumm) ja seal korraliku jäähoki rohkem kui keskhariduse saanud. Noorte ja juunioride eas mänginud Soome SM liigas. Liiga meisterlikuse tõusus tuleb tänada professionaalseid treenereid, kelledest enamik oma põhitöö kõrval on abikäe ulatanud ka tava harrastajatele. Osa klubisid juba aastaid treenib kogenud ja tunnustust leidnud treenerite: Aleksei Smirnin, Olle Sildre, Dmitri Kisselevitsi, Gennadi Korobovi, Juri Tsepilovi, Marek Sorokini, Märt Räli, Aleksandr Romantsovi, Tõnu Eaposti, Kaido Poomi jt. juhendamisel.
Kuna hooajal liigas peetud mängude arv ulatub ligemale kahesajale, siis eriti suur osakaal on siin kohtunike tegevusel. Õnneks tuleb öelda, et tegevust jätkub siin igas vanuses vilemeestele – noortest veteranideni. Vanematest kohtunikest on innukamad Enno Eerme, Vjatseslav Baranov, Viktor Goliusov, Igor Tsernõsov, Igor Hromov. Noorematest Oleg Fandjusin, Andrei Lukin ja Märt Eerme, viimane läbis 2011 aasta suvel Vierumäel IIHF-i poolt läbiviidud kohtunike rahvusvahelise koolituse seminari, mille põhjal noormehele omistati rahvusvahelise kohtuniku nimetus.
Üle kümne aasta tegutsev Harrastajate Hokiliiga on kõik need aastad tegutsenud ilma igasuguse riikliku toetuseta. Kõik kulud, olgu need treeningute või võistluste tasemel maksavad osalevad mängijad ise oma taskust kinni. Kuna kõik on tõelised spordimehed – öelnud ei nii tubakale, kui ka alkoholile, siis naljatades öeldakse, et kõik see toimub alkoholi ja tubaka arvelt.
Kui vabariigi jäähokit juhtiv Eesti Jäähokiliit on oma suutmatusega põhjustanud Eesti jäähoki nii massilise, kui ka meisterlikkuse osas taandarengu, siis praktiliselt ühiskondlikus korras tegutsev HHL ja seda nii Tartus, Ida-Virumaal, Jõgeval, Tallinnas ja Narvas on oma aktiivse tegutsemisega süstinud hokipisiku rohkem kui kolmveerand tuhandele harrastus hokimängijale ja siit tuleb iga mängukaliibriga hokimängijaid ja seda põhiliselt tervisesportlaste sekka, kuid ka üksikud tippmängijad pole välistatud..
Rõõm on tõdeda, et Harrastajate Hokiliiga meisterlikkus on tõusnud sellisele tasemele, et siit mõned aastad tagasi SK Tiigrite koosseisus mänginud Mihkel Võrang ja mullu HHL-i karika võitnud Tornaado meeskonna koosseisus Ilja Urusev mängivad 2012.a IIHF-i jäähoki MM 2. divisjoni A-grupi turniirl Islandis – Eesti koondise koosseisus ja edukalt.
Kuna 2010 aastal Harrastajate Hokiliiga tähistas oma esimest minijuubelit – 10 aastapäeva, siis selle aasta kohta on eriti põhjalik ülevaade HHL- i kõikidest ülevabariigi toimunud võistlustest. Senist veelgi suuremat ja massilisemat Harrastajate Hokiliiga levikut vabariigis takistab liiga vähene jäähallide olemasolu ja ettearvamatu ilmastik.
Jaan Ahi